Hüpoteegileping

Hüpoteegileping
Hüpoteegileping
Anonim

Sõna "hüpoteek" on Kreeka juurtega ja seda hakati kasutama 6. sajandil. EKr. Ateena reformaator Solon 594. aastal eKr viis läbi oma kuulsad reformid, mille tulemusel kehtestati tahtevabadus ja kustutati maavõlad.

pilt
pilt

Enne seda oli Ateenas selliste kohustuste pant võlgniku enda isik, kes võla tasumise võimatuse korral võib sattuda orjusse. Archon Solon pakkus välja meetodi isikliku vastutuse väga järkjärguliseks muutmiseks varaliseks vastutuseks. Võlgniku maatüki piirile paigaldati post koos kirjaga, et see vara on teatud summa suuruste nõuete tagatiseks, märgiti võlgniku ja võlausaldaja nimed, aeg, millal võlg tagastati. Just seda samba nimetati "hüpoteegiks" (stend). Selline sammas püstitati maatükile märgina laenusaaja keelust võtta sealt välja kõik, mis toodi, toodi ja toodi. Seejärel hakati seda sõna kasutama kinnisvara hüpoteeklaenu tähistamiseks. Hiljem hakkasid nad selleks kasutama spetsiaalseid raamatuid, mida nimetatakse hüpoteekraamatuteks.

Arvestades Venemaa Föderatsiooni valitsuse heakskiitu kontseptsioonile eluaseme hüpoteeklaenude süsteemi arendamiseks Vene Föderatsioonis * 1 ning kodanike ja juriidiliste isikute suurenenud huvi hüpoteeklaenude vastu, muutub aktuaalseks hüpoteegilepingute koostamise, täitmise ja riikliku registreerimise õigsuse probleem.

Vastavalt artikli 1 lõikele 1 Föderaalse 16. juuli 1998. aasta seaduse N 102-FZ "Hüpoteegi (kinnisvara pantimine)" * 2 (edaspidi - Hüpoteegiseadus) 1 kinnisvara pantimise lepingu (hüpoteegi leping) alusel on üks osapool pandipidaja, kes on võlausaldaja. hüpoteegiga tagatud on õigus saada selle kohustuse alusel võlgniku vastu rahalisi nõudeid teise lepinguosalise - pantija panditud kinnisvara väärtusest peamiselt föderaalseaduses kehtestatud eranditega.

Art. Hüpoteegiseaduse artikli 8 kohaselt sõlmitakse hüpoteegileping järgides Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku üldreegleid * 3 lepingute sõlmimise kohta, samuti hüpoteegiseaduse sätteid.

1. Hüpoteegilepingu sõlmimine

Vastavalt artikli 1 lõikele 1 Vene Föderatsiooni tsiviilkoodeksi 432 kohaselt loetakse kokkulepe sõlmituks, kui poolte vahel jõutakse asjakohastel juhtudel nõutavas vormis kokkuleppele kõigis lepingu olulistes tingimustes. Olulised on lepingu eseme tingimused, tingimused, mis on seaduses või muudes õigusaktides nimetatud seda tüüpi lepingute jaoks hädavajalikeks või vajalikeks, samuti kõik need tingimused, milles ühe poole taotlusel tuleb kokku leppida.

Hüpoteegilepingu olulised tingimused sätestab seadusandja artikli 1 lõikes 1. Hüpoteeklaenude seaduse artikkel 9. Eelkõige peab hüpoteegilepingus olema märgitud hüpoteegi ese, selle hinnang, hüpoteegiga tagatud kohustuse olemus, suurus ja tähtaeg. Sarnased sätted sisalduvad artiklis. 339 Vene Föderatsiooni tsiviilseadustik, mis on pühendatud pandilepingule.

Kui tehingu pooled ei lepi kokku ühes nimetatud tingimustest või kui see hüpoteegilepingus puudub, loetakse viimane sõlmimata. Tuleb märkida, et lepingu mittetöötuks tunnistamine, kui selles puuduvad olulised tingimused või kui pooled ei jõua nendes tingimustes kokkuleppele, toob kaasa art. Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku 167.

Mõelge kohaldatava seadusega ette nähtud hüpoteegilepingu olulistele tingimustele.

1.1. Hüpoteegi lepingu ese

Hüpoteeklaenude seadus artikli 2 lõikes 2 9 sätestab, et hüpoteegi objekt määratakse lepingus, märkides ära selle nime, asukoha ja kirjelduse, mis on selle eseme tuvastamiseks piisav.

Hüpoteegilepingu kohaselt võib artikli 1 punktis 1 nimetatud kinnisvara Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku 130, mille õigused registreeritakse kinnisvaraõiguste ja sellega tehingute riiklikuks registreerimiseks kehtestatud viisil, sealhulgas:

1) maatükid, välja arvatud artiklis 1 nimetatud maatükid. Hüpoteeklaenude seaduse artikkel 63;

2) ettevõtted, samuti ettevõtluses kasutatavad hooned, rajatised ja muu kinnisvara;

3) elamud, korterid ning elamute ja korterite osad, mis koosnevad ühest või mitmest eraldatud ruumist;

4) suvilad, aiamajad, garaažid ja muud tarbehooned;

5) õhusõidukid ja merelaevad, siseveelaevad ja kosmoseobjektid.

Tuleb märkida, et hüpoteeklaenude seadus (artikkel 63) ei luba riigi või munitsipaalomandisse kuuluvate maatükkide hüpoteeke.

Lisaks ei ole lubatud hüpoteekida osa maatükist, mille pindala on väiksem kui Vene Föderatsiooni koosseisu kuuluvate üksuste normatiivaktidega ja kohaliku omavalitsuse organite normatiivaktidega kehtestatud miinimumsuurus eriotstarbeliste ja lubatud kasutusalade jaoks. Näiteks Moskva oblastis on talupoegade (talude) majanduse korraldamiseks kodanikele antavate maatükkide minimaalne suurus 2,0 hektarit, aiatöödeks - 0,06 hektarit, aianduseks - 0,04 hektarit ja suvilate ehitamiseks - 0 hektarit., 06 ha * 4.

Art. Hüpoteeklaenude seaduse § 69 kohaselt on ehitise või rajatise hüpoteek lubatud ainult samaaegse hüpoteegiga sama lepingu alusel maatükil, millel asub see ehitis või ehitis, või selle krundi osast, mis funktsionaalselt tagab panditava eseme, või õiguse selle krundi või selle pantijale kuuluva vastava osa üürile anda. Selle artikli sätteid tuleb järgida ka juhul, kui poolelioleva kinnisvara hüpoteek ehitatakse maatükile vastavalt Vene Föderatsiooni õigusaktide nõuetele.

Osa vara, mille jagamine on ilma sihtotstarbe muutmata mitterahaline (jagamatu asi), ei saa olla iseseisev hüpoteegi subjekt. Seda hüpoteegiseaduse sätet on üksikasjalikult selgitatud Vene Föderatsiooni kõrgeima vahekohtu presiidiumi 28. jaanuari 2005. aasta infokirja N 90 "Hüpoteegi lepinguga seotud vaidluste vahekohtu kaalutluspraktika ülevaade" (edaspidi - infokiri N 90) punktis 2. … Hüpoteegi objektiks võib olla eraldi ruum, mille õigused kinnisasja iseseisva objektina on registreeritud ettenähtud korras, ja mitte osa sellise ruumi pindalast.

Lisaks sellele kohaldatakse kinnisasja hüpoteegi seadmise eeskirju üürniku õiguste pantimisel sellise vara üürilepingu alusel (rendiõigus), kuna föderaalseadus ei sätesta teisiti ega ole vastuolus üürisuhte olemusega.

Hüpoteegilepingus peate määrama hüpoteegi eseme kirjelduse. Eelkõige täpsustatakse lepingus hüpoteegilepingu alusel panditud kinnisvara liiki (hoone, ehitis, maatükk jne). Kinnisvara kirjeldamisel peate täpsustama:

- hüpoteegi eseme nimi, mis on märgitud kinnisasja riikliku registreerimise tunnistuses;

- kinnistu pindala;

- aadress, kus vara asub;

- vara tingimuslik või katastrinumber.

Lõige 3, punkt 2, art. Hüpoteegiseaduse artikkel 9 sätestab ka, et kui hüpoteegi esemeks on hüpoteegipidajale kuuluv rendiõigus, tuleb hüpoteegilepingus määratleda renditud vara samamoodi, nagu oleks see ise hüpoteegi ese, ning näidata rendiperiood.

Maatüki hüpoteekimisel tuleb Art. Föderaalseaduse, 21. juuli 1997, N 122-FZ "Kinnisvaraõiguste ja sellega tehtavate tehingute riiklik registreerimine" (edaspidi "registreerimisseadus") artikkel 18 (edaspidi "registreerimisseadus"), mis näeb ette, et dokumendid, mis tõendavad olemasolu, esinemist, lõpetamist, üleandmist, kinnisvaraõiguste piiramine (koormamine) ja riiklikuks registreerimiseks esitatud õigused peavad vastama Vene Föderatsiooni õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning kajastama kinnisvaraõiguste riiklikuks registreerimiseks vajalikku teavet ühtses riiklikus õiguste registris (edaspidi - USRR). Lisaks vastavalt artikli 2 lõikele 2 Vene Föderatsiooni maaseadustiku artikkel 8 lepingutes, mille teema on maa, näitab maa kategooriat. Vastavalt artikli 2 lõikele 2Maakoodeksi artikli 7 kohaselt kasutatakse maatükke vastavalt nende sihtotstarbele. Maade õiguslik režiim määratakse kindlaks nende kuuluvuse tõttu ühte või teise kategooriasse ja lubatud kasutamise järgi vastavalt territooriumide tsoneerimisele, mille üldpõhimõtted ja korra kehtestavad föderaalseadused ja föderaalseaduste nõuded.

Seega tuleb maatükkide hüpoteekimisel lepingus märkida maa kategooria ja maatüki lubatud kasutamise tüüp.

Hüpoteegilepingus tuleb märkida ka õigus (vara, üürimine jne), mille alusel kuulub hüpoteegi esemeks olev vara hüpoteegipidajale, ning asutuse nimi, kes teostab kinnisvaraõiguste riiklikku registreerimist ja sellega tehinguid (edaspidi - amet, riiklik õiguste registreerimine), kes registreeris selle pantija õiguse.

1.2. Hüpoteegi eseme hindamine

Vastavalt artikli 3 lõikele 3 Hüpoteeklaenude seaduse artikli 9 kohaselt määratakse hüpoteegi eseme hindamine vastavalt Vene Föderatsiooni õigusaktidele hüpoteegipidaja kokkuleppel hüpoteegipidajaga vastavalt Art. Hüpoteegiseaduse 67 ja see on näidatud hüpoteegilepingus rahalises vääringus.

Pandi eseme hindamise põhimõte poolte kokkuleppel näib olevat üsna asjakohane, sest ainult poolte kokkuleppel selles lepingu tingimuses on võimalik selles õigussuhtes saavutada vastaspoolte maksimaalne huvide tasakaal * 7.

Riigi- ja munitsipaalomandi pantimisel toimub selle hindamine vastavalt föderaalseaduses kehtestatud nõuetele või tema määratud viisil.

Riigi või munitsipaalomandis oleva kinnisvara mittetäieliku ehitamise hüpoteegi korral hinnatakse selle vara turuväärtust.

Mõnikord märgivad lepingus pooled hüpoteegi subjektile mitu hinnangut: näiteks siduva tariifiinformatsiooni hinnangulised kulud, pandikoja juhatuse hinnangulised kulud ja poolte hinnangulised kulud. Sellega seoses oli omal ajal tava, et leping tunnistati sõlmituks põhjusel, et hüpoteegi eseme hindamist ei määratud. Meie arvates pole see tava täiesti õige - tuleb arvestada ainult hinnangut poolte kokkuleppel, ülejäänud teave on viidatud. Nüüd on muutumas selliste lepingute mittetunnustatud tunnustamise praktika, kuid siiski on parem märkida lepingusse ainult üks hinnang - poolte kokkuleppel * 8.

Selle seisukoha autoriga võib nõustuda, kuna osapooltel on õigus märkida mitu hinnangut, kuid sõltuvalt hinnangu olemasolust, milles pooled on kokku leppinud. Näiteks märgivad pooled maatükkide hüpoteekimisel sageli maatüki standardväärtuse, sõltumatu hindaja hinnangul turuväärtuse, bilansilise väärtuse ja lõpuks summa, mille ulatuses pooled hüpoteegi eset hindasid. Selle juhtumi põhipunkt on lepingu lause: "Pooled hindavad hüpoteegi objekti." Seda seisukohta kinnitab ka infokiri nr 90. Eelkõige on selle punktis 19 öeldud, et kui pooled märgivad hüpoteegilepingus mitu erinevat hinnangut hüpoteegi subjektile, ei saa sellist lepingut pidada sõlmimata, kui on võimalik kindlaks teha, milline neist hinnangutest esindab ühte,milles pooled leppisid kokku hüpoteegi lepingu olulise tingimusena.

1.3. Hüpoteegiga tagatud kohustuse sisu, suurus ja kestus

Vastavalt artikli 4 lõikele 4 Hüpoteegiseaduse § 9 kohaselt tuleb hüpoteegiga tagatud kohustus nimetada hüpoteegilepingus, märkides selle summa, tekkimise aluse ja täitmise tähtaja. Juhtudel, kui see kohustus põhineb mis tahes lepingul, tuleb märkida selle lepingu pooled, selle sõlmimise kuupäev ja koht. Kui tulevikus tuleb määrata hüpoteegiga tagatud kohustuse suurus, tuleb hüpoteegilepingus märkida selle kindlaksmääramise kord ja muud vajalikud tingimused.

Seega täpsustatakse hüpoteegilepingus kõiki põhikohustuse olulisi tingimusi, mille toetuseks hüpoteek antakse.

Kui hüpoteegiga tagatud kohustus tuleb täita osade kaupa, tuleb hüpoteegilepingus märkida vastavate maksete tingimused (sagedus) ja nende summad või tingimused, mis võimaldavad neid summasid määrata.

Artikli 6 lõike 6 kohaselt Hüpoteegiseaduse artikkel 9, kui hüpoteegipidaja õigused on kinnitatud hüpoteegiga, on see märgitud hüpoteegilepingus, välja arvatud hüpoteegi väljastamise juhtudel hüpoteegi korral seaduse alusel.

Hüpoteegi küsimusi on üksikasjalikult käsitletud varem * 9.

2. Hüpoteegilepingu riiklik registreerimine

Vastavalt artikli 1 lõikele 1 Hüpoteegiseaduse artikli 10 kohaselt sõlmitakse hüpoteegileping kirjalikult ja kuulub riiklikule registreerimisele. Kokkulepe, millel puuduvad käesoleva artikli esimeses peatükis nimetatud andmed või mis rikub hüpoteegi koostamise ja väljastamise reegleid, mis on sätestatud artikli 4 lõikes 4. Hüpoteeklaenude seaduse artikkel 13 ei kuulu hüpoteegilepinguna riikliku registreerimise alla.

Tsiteeritud artikkel on muutunud seoses 30. detsembri 2004. aasta föderaalseaduse nr 216-FZ vastuvõtmisega, millega tühistati hüpoteegilepingu notariaalselt kinnitamise kohustuslik nõue. See asjaolu on vähendanud lepingu poolte kulusid ja lühendanud lepingu sõlmimise tingimusi.

Hüpoteeklaenude notariaalselt tõestamise nõue tunnistati põhjendamatuks, kuna notariaalselt tõestatud institutsioon dubleeris tegelikult riikliku registreerimise funktsioone. Riigi õiguste registreerimist teostavale asutusele panemine, registreerimisele kuuluva tehingu seaduslikkuse kontrollimise kohustus (registreerimisseaduse artikli 13 punkt 1) langes kokku sama funktsiooniga, mis on notaril (Vene Föderatsiooni 11. veebruari notarite õigusaktide aluste artikkel 1) 1993, N 4462-1 * 10).

Lisaks materiaalsetele kuludele tekitasid hüpoteeklaenudest osavõtjad märkimisväärseid ajakulusid, kui nad läbisid korraga kaks protseduuri (notariaalselt kinnitatud ja riiklikult registreeritud). See asjaolu suurendas hüpoteeklaenude maksumust, vähendas selle kättesaadavust elanikkonnale ja pidurdas seetõttu hüpoteeklaenude turu arengut.

Teisalt seab see romaan lepingu sõlmimisel pooltele täiendavaid nõudeid. Nad peavad korralikult koostama hüpoteegilepingu, et õiguste riikliku registreerimisega tegeleval asutusel ei tekiks küsimusi. Arenenud hüpoteeklaenude süsteemi olemasolul langeb kodanikele laenu andmisel ja hüpoteegilepingute sõlmimisel krediidiasutuste ja muude organisatsioonide ülesanne kontrollida laenuvõtja teovõimet ja tahteavalduse puudumist, kuna nende huvides on tagada lepinguliste suhete nõuetekohane täitmine * 11.

Kuid pooled saavad sõltumatult ja vabatahtlikult cl. 2 lk 2 art. 163 Vene Föderatsiooni tsiviilseadustikust, et teha otsus nende sõlmitud hüpoteegilepingu notariaalselt kinnitamise kohta. Sellisel juhul on notari määr: 200 rubla. - kui hüpoteegi lepingu objektiks on eluruumid, ja 0,3% hüpoteegi lepingu summast, kuid mitte rohkem kui 3000 rubla. - kui hüpoteegi objektiks on muu kinnisvara, välja arvatud laevad ja õhusõidukid, samuti siseveelaevad.

Veelgi enam, vastavalt artikli 1 lõikele 1 Hüpoteeklaenude seaduse artikli 20 kohaselt toimub hüpoteegilepingu alusel tekkinud hüpoteegi riiklik registreerimine pandipidaja ja pandipidaja ühise avalduse alusel. Notariaalselt kinnitatud hüpoteegilepingust tuleneva hüpoteegi riiklik registreerimine toimub pantija või pandipidaja avalduse alusel.

Hüpoteegi lepingu riikliku registreerimise eeskirjade eiramine toob kaasa selle kehtetuse. Sellist lepingut loetakse tühiseks (hüpoteegiseaduse artikli 3 lõige 1, artikkel 10).

Hüpoteegileping loetakse sõlmituks ja see jõustub selle riikliku registreerimise hetkest.

Kui hüpoteegileping lisatakse laenule või muule lepingule, mis sisaldab hüpoteegiga tagatud kohustust, peab selle lepingu vorm ja riiklik registreerimine vastama hüpoteegilepingule kehtestatud nõuetele.

Kui hüpoteegilepingus on märgitud, et pandipidaja õigused on kinnitatud hüpoteegiga, esitatakse koos sellise lepinguga hüpoteek asutusele, kes teostab õiguste riiklikku registreerimist. Kui vastava lepingu sõlmimisega kaasneb seaduse kohaselt hüpoteegi tekkimine, esitatakse hüpoteegi vormistamise korral vastav leping ja hüpoteek.

2.1. Hüpoteegi lepingu riikliku registreerimise kord

Nagu varem mainitud, toimub lihtsas kirjalikus vormis sõlmitud hüpoteegilepingu riiklik registreerimine pantija ja pandipidaja ühise avalduse alusel. Kui hüpoteegileping on sõlmitud notariaalselt, siis on riikliku registreerimise läbiviimiseks piisav pantija või pandipidaja avaldusest.

Milliseid dokumente on vaja hüpoteegi lepingu riiklikuks registreerimiseks?

Vastavalt artikli 1 lõikele 1 Hüpoteegiseaduse § 20 hüpoteegi riiklikuks registreerimiseks, mis tuleneb hüpoteegilepingust, tuleb esitada:

- hüpoteegileping ja selle koopia;

- hüpoteegilepingus manusena nimetatud dokumendid;

- riigilõivu tasumist tõendav dokument;

- muud dokumendid, mis on vajalikud hüpoteegi riiklikuks registreerimiseks vastavalt Vene Föderatsiooni õigusaktidele kinnisvaraõiguste ja sellega tehingute riikliku registreerimise kohta.

Hüpoteegi lepingu riiklikuks registreerimiseks esitamine

Tuleb märkida, et hüpoteeklaenude seaduse säte, mis käsitleb hüpoteegilepingu riiklikuks registreerimiseks esitatavate eksemplaride arvu, on vastuolus art. Registreerimisseaduse artikkel 18. Eelkõige sätestab registreerimisseaduse täpsustatud norm, et ei esitata õiguste riiklikuks registreerimiseks vajalikke dokumente, mis väljendavad lihtsas kirjalikus vormis tehtud tehingute sisu ja mis on aluseks õiguste olemasolu, esinemise, lõpetamise, üleandmise, piiramise (koormamise) riiklikule registreerimisele. vähem kui kahes originaaleksemplaris, millest üks tuleb pärast õiguste riiklikku registreerimist tagastada autoriõiguste omanikule, teine asetatakse nimedokumentide puhul.

Praktikas lahendatakse see vastuolu järgmiselt. Juhul kui hüpoteegileping sõlmitakse notariaalselt, kohaldatakse hüpoteegiseaduse sätet, s.t. hüpoteegilepingu originaal ja selle notariaalselt kinnitatud koopia esitatakse riiklikuks registreerimiseks, mis asetatakse omandiõiguse dokumentide korral. Juhul, kui leping koostatakse lihtsas kirjalikus vormis, kohaldatakse registreerimisseaduse sätet, s.t. hüpoteegilepingu riiklikuks registreerimiseks esitatakse vähemalt kaks eksemplari, omandiõiguse dokumentide puhul pannakse üks eksemplar.

Lihtsas kirjalikus vormis sõlmitud hüpoteegilepingus näib asjakohane märkida eksemplaride arv, milles see on sõlmitud, samas kui on vaja märkida, et üks eksemplar koostati asutusele, kes teostab õiguste riiklikku registreerimist.

See soovitus kehtib ka notariaalse hüpoteegi lepingu puhul, kuid seejärel esitatakse registreerimiseks vähemalt kaks lepingu originaalkoopiat, millest üks on õiguste riiklikku registreerimist teostavale asutusele, või lepingus (notariaalse vormiga) on märgitud, et õiguste riiklikku registreerimist teostav asutus esitatakse lepingu koopia.

Hüpoteegilepingus määratud dokumentide riiklikuks registreerimiseks esitamine manusena

Sel juhul räägime dokumentidest, mis on hüpoteegi lepingus täpsustatud lepingu lisana. Praktikas võivad need olla mitmesugused dokumendid: alates maatüki katastriplaanist kuni kinnisvaraobjekti hindamise aruandeni.

Riiklikuks registreerimiseks dokumentide esitamisel peate juhinduma par. 4 lk 5 art. Registreerimisseaduse artikkel 18, mis näeb ette, et muud õiguste riiklikuks registreerimiseks vajalikud dokumendid (välja arvatud riigiasutuste ja kohalike omavalitsusorganite aktid, samuti kinnisvaraõigusi kehtestavate kohtute aktid) esitatakse vähemalt kahes eksemplaris, üks neist mis - originaal pärast õiguste riiklikku registreerimist tuleb autoriõiguste omanikule tagastada.

Lisaks esitatakse õiguste riiklikuks registreerimiseks koopiad riigiasutuste ja kohalike omavalitsusorganite aktidest, samuti kohtute aktidest, millega kehtestatakse õigused kinnisvarale, vähemalt kahes eksemplaris, millest üks tuleb pärast õiguste riiklikku registreerimist tagastada autoriõiguste valdajale.

Riigilõivu tasumist kinnitava dokumendi riiklikuks registreerimiseks esitamine

Vastavalt artikli 22 lõikele 22 Vene Föderatsiooni maksuseadustiku 333.33 kohaselt tasutakse riikliku registreerimise eest riigilõivu järgmistes summades:

1) hüpoteegileping, sealhulgas kinnisvaraõiguse koormisena hüpoteegi kohta kande tegemine riiklikusse kinnisvaraõiguste ja sellega tehtud tehingute registrisse:

üksikisikud - 500 rubla; organisatsioonid - 2000 rubla;

2) hüpoteegilepingu muutmise või lõpetamise lepingud, sealhulgas asjakohaste muudatuste tegemine kinnisvaraõiguste ja sellega tehtud tehingute ühtses riiklikus registris:

üksikisikud - 100 rubla;

organisatsioonid - 300 rubla

Juhul kui hüpoteegileping või kohustuse täitmist tagav hüpoteegilepingut sisaldav leping, välja arvatud seaduse alusel hüpoteegi tekkimisega kaasnev leping, sõlmitakse füüsilise ja juriidilise isiku vahel, võetakse õiguslikult oluliste toimingute eest riigilõiv summas, mis on kehtestatud üksikisikud.

Võttes arvesse artikli 5 lõike 5 lõike 4 sätteid Registreerimisseaduse 18 kohaselt esitatakse riigilõivu tasumise dokument vähemalt kahes eksemplaris, millest üks on originaal pärast seda, kui õiguste riiklik registreerimine tuleb tagastada autoriõiguste valdajale.

Hüpoteegi riiklikuks registreerimiseks vajalike dokumentide riiklikuks registreerimiseks esitamine vastavalt Vene Föderatsiooni õigusaktidele kinnisvaraõiguste ja sellega tehingute riikliku registreerimise kohta

Lõike 4 alusel. Art. 3 p. 1 Registreerimisseaduse § 13 kohaselt viiakse õiguste riikliku registreerimise käigus läbi dokumentide juriidiline kontroll ja tehingu seaduslikkuse kontroll. Arvestades asjaolu, et registreerimisasutus viib tehingu seaduslikkuse juriidiliselt läbi, nõuab hüpoteegilepingu riiklik registreerimine selle tehinguga seotud dokumentide esitamist.

Näiteks vastavalt artikli 1 lõikele 1 Föderaalseaduse 26. detsembri 1995. aasta seaduse N 208-FZ "Aktsiaseltside kohta" (edaspidi - aktsiaseltside seadus) 78, peamine tehing on tehing (sealhulgas laen, krediit, pant, käendus) või mitu omavahel seotud tehingut, mis on seotud omandamisega, võõrandamine või ettevõtte võõrandamise võimalus otseselt või kaudselt vara, mille väärtus on 25 protsenti või rohkem ettevõtte vara bilansilisest väärtusest. Lisaks on artikli 1 lõike 1 kohaselt Aktsiaseltside seaduse artikli 79 kohaselt peab suurtehingu heaks kiitma ettevõtte direktorite nõukogu (nõukogu) või aktsionäride üldkoosolek. Sellega seoses on riiklikuks registreerimiseks vaja esitada dokumendid suurtehingu heakskiitmise kohta või kinnitav dokumentet hüpoteek ei ole hüpoteegipidaja jaoks oluline tehing.

Kui pantija on eraisik, tuleb riiklikuks registreerimiseks esitada pandipidaja nõusolek hüpoteegilepingu sõlmimiseks või dokument, mis kinnitab, et pantija ei ole abielus või ei eksisteerinud omandi (rendiõiguste) omandamise ajal. See nõue tuleneb art. Vene Föderatsiooni perekonnaseaduse artikkel 35, mis näeb ette, et selleks, et üks abikaasadest saaks seadusega kehtestatud korras kinnisvara võõrandamise tehingu ja registreerimist vajava tehingu lõpule viia, on vaja saada teise abikaasa notariaalselt kinnitatud nõusolek.

Lisaks on hüpoteegilepingu riikliku registreerimise ajal registreerimisasutusele vaja esitada:

- tehingu poolte asutamisdokumendid (juriidiliste isikute jaoks) (registreerimisseaduse artikli 16 punkt 4);

- volikirjad ja muud dokumendid, mis kinnitavad hüpoteegi- ja laenulepingule alla kirjutanud tehingu poolte esindajate volitusi;

- kinnisvaraobjekti tehniline pass (registreerimisseaduse artikli 17 lõige 10, punkt 1);

- maatüki katastriplaan (registreerimisseaduse paragrahvi 10 punkt 1, artikkel 17);

- muud riiklikuks registreerimiseks vajalikud dokumendid.

3. Hüpoteegilepingu riiklikul registreerimisel peatamise ja (või) keeldumise peamised põhjused

Peamine põhjus, mis takistab hüpoteegi lepingu riiklikku registreerimist, on kõigi vajalike dokumentide esitamata jätmine. Näiteks kõiki volitusi, mis kinnitavad tehingu osapoolte esindajate volitusi, ei esitata alati riiklikuks registreerimiseks.

Praktikas on juhtumeid, kus esitatud dokumentide õigusliku läbivaatamise käigus ilmnevad hüpoteegi eseme kirjelduse lahknevused. Juhtub, et pärast kinnisvaraobjekti riikliku omandiõiguse registreerimist on hüpoteegi eseme kirjelduses toimunud muudatusi (näiteks on muutunud kinnisvaraobjekti inventarinumber või aadress). Sellisel juhul on vaja teha USRR-is muudatusi.

Harvad pole juhud, kui hüpoteegi lepingu riikliku registreerimise ajal, mille esemeks on maatüki üürileandmise õigus, tuvastatakse õigusliku ekspertiisi rikkumisel Art. Hüpoteeklaenude seaduse artikkel 62. Eelkõige on selle lõike kohaselt juhul, kui maatükk antakse rendilepingu alusel üle kodanikule või juriidilisele isikule, siis on maatüki rentnikul õigus kinnisasja rendilepingu tähtaja jooksul pantida maatüki rendiõigused. Seda sätet rikkudes antakse rendiõigus hüpoteegiks üle tähtaja ületava aja. See tähendab, et antud juhul sõlmitakse laenuleping rendiperioodi ületavaks perioodiks.

Sageli saadakse riiklikuks registreerimiseks hüpoteegilepingud, mis ei vasta hüpoteegiseaduse nõuetele. Samal ajal peatatakse nende lepingute riiklik registreerimine vastavalt registreerimisseadusele. Seejärel sõlmivad lepingu pooled riikliku registripidaja märkuste kõrvaldamiseks hüpoteegilepingule lisakokkuleppe. Sellisel juhul, võttes arvesse artikli 2 lõike 2 sätteid Hüpoteegiseaduse artikli 10 kohaselt ei saa hüpoteeklaenulepingu lisakokkulepet sellisena käsitleda, kuna hüpoteegilepingu poolte õigused ja kohustused tekivad selle lepingu riikliku registreerimise hetkest. Järelikult tekivad poolte vahelised õigussuhted alles hüpoteegilepingu riikliku registreerimise hetkest ja neis ei ole võimalik muudatusi teha. Sellel viisil,registreerimata hüpoteegilepingus on lisalepingu sõlmimisega võimatu muudatusi ja täiendusi teha.